Valitud katkendid Liisa Kaljula Eesti Päevalehes ilmunud arvustusest näitusele „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“.
Kai kunstikeskus on oma esimese kuue tegutsemisaasta jooksul keskendunud peamiselt kaasaegse kunsti näituste korraldamisele. Tallinna Fotokuu 2025 programmi kuuluv „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ on keskuse esimene muuseuminäituse tüüpi näitus, mis keskendub Eesti kunstiklassiku loomingule ning kaasab ka korralduslikus plaanis nõudlikumaid ja keerulisemaid muuseumilaenusid.
/…/
Prantsuse kuraator Mėta Maria Valiušaitytė on näituse kokkupanekul keskendunud Runge loomingu ühele valitud tahule: maalikunstnik Runge suhtele valgusega. Seega ei ole näituse kokkupanekul võetud aluseks ülevaatenäituse loogikat, ambitsiooni demonstreerida kunstiklassiku loomingu laia haaret, ehkki ka selline lähenemine oleks Runge puhul võimalik. Selle asemel keskendub näitus Runge poolt 1970. aastatel leitud ning järgnevatel kümnenditel rafineeritud loomekreedole: katsele peenendada nii kunstniku enda kui vaataja taju äärmuseni õrna ja piirideni hapra, minimalistliku maalipraktikaga.
Nõukogude tingimustes oli selline peenhäälestamisele üles kutsuv loomekreedo vägagi poliitiline, sest vastandus nõukogulikule lohakuse ja minnalaskmise, rohmakuse ja jõhkruse peavoolule. Poliitilisena mõjub ka Kai kunstikeskuse praegune näitus, sest seesama rohmakus ja jõhkrus, mille kordumise võimalikkust ei tahtnud keegi Eestis viimastel kümnenditel uskuda, on meie regioonis paraku uuesti päevakorral. Ning tundub, et inimliigi areng on parimal juhul spiraalne, libisedes ikka ja jälle tagasi baasinstinktide juurde.
/…/
Näituse väravateks on Runge märgilisemaid, Matti Miliuse kuulunud ning praeguseks Tartu kunstimuuseumi kogusse jõudnud triptühhon „Kolm“. Vaataja astub näitusele läbi hiigelsuurte heledate ringi, ruudu ja kolmnurga ning need geomeetrilised põhikujundid mõjuvad näituse sissepääsus justkui tundlikkusele häälestavad liiklusmärgid, mis valmistavad vaataja ette edasiseks. Sest järgmises ruumis tervitab vaatajat juba Runge 1990. aastate maaliseeria „Valgus“, mille vastuvõtuks peab korralikult keskenduma, puhastama oma meeled argimürast ja viima end teravdatud tajuga seisundisse.
Sest need, kes ei suuda end hetkeks näitust ümbritsevast maailmast välja lülitada, jäävad Runge poolt pakutavast ilma, selles võib küll üsna kindel olla. Kuigi tuleb uskuda ka sellesse, et Runge kunst suudab rahustada ka nende paljude meeli, kes on praegusel ajal ärevad või muserdunud.
/…/
Näituse tagatubadesse tasub ka kindlasti astuda, sest just siin avaneb küps Runge, kes enam ei maali ega joonista, vaid õpetab ja teeb kontseptuaalset kunsti. Näha kottpükstes ja siilisoengus Runget klassikalise muusika saatel ühe õpilase juurest teise juurde tantsimas kinnitab seda, mida kunstnik on öelnud oma intervjuudes: et tema elu on olnud vabaks saamise teekond.
Liisa Kaljula täispikka arvustust saad lugeda Eesti Päevalehest.