Neeme Raud usutles Kuku raadiossaates “Siin” näituse “Tsüanobakterid” kuraatorit Karin Laansood ning kunstnikku Kristina Õllekit, et avada näitusega seotud detaile ning sukelduda sügavamale näitusel näidatusse.

 

Neeme Raud:

Kai kunstikeskusesse siseneja seisab silmitsi hiiglasliku kaheksajalaga. Soome hetkel ühe tuntuma kunstniku Tuomas A. Laitineni ja Eesti kunstniku Kristiina Õlleki ühisnäituse fookuses on mereökoloogia, kliimamuutused ja liikide kohanemine. Kai kunstikeskuses on väljas Laitineni klaasist skulptuuride seeria “Ettepanek kaheksajalale” ja detsembris Jaapanis Okinawa Teaduse ja Tehnoloogia Instituudis filmitud hiiglaslik videoteos, mis jälgib, kuidas magavate kaheksajalgade värv muutub. Ja see suur video on nii maagiline, et sellelt ei saa tõesti silmi ära. Just sellest videost algas ka meie jutt näituse kuraatori ja Kai kunstikeskuse juhi Karin Laansooga.

 

Karin Laansoo:

See on tõesti näituse keskne teos ja selle video suurus on kaheksa meetrit. Tõeliselt monumentaalne ning on filmitud detsembris. Kes tulevad näitusele, näevad seda siin esimest korda – Kai kunstikeskuses toimuski selle teose maailma esmaesitlus. 

Video peategelane on kaheksajalg, kellele kunstnik Tuomas A. Laitinen on Okinawa laboris andnud eluruumiks ja mänguasjaks klaasskulptuuri. Videost näeb, kuidas kaheksajalg voolujoonelist skulptuuri oma jäsemetega avastab. Seal on näha ka tilluke krabi, mida kaheksajalad tavaliselt söövad lõunaks, aga see skulptuur on kaheksajalale nii põnev avastamiskoht, et ta on unustanud söögi ja lihtsalt naudib seda klaasskulptuuri. Tuomas A. Laitinen rääkis, et nad ei saanudki seda kaheksajalga klaasskulptuurist välja ja pidid ta veega koos välja kallama, kuna ta keeldus sealt lahkumast. 

 

Neeme Raud:

See video on küllaltki pikk, tundub nagu jälgiksimegi reaalajas ühe kaheksajala elu.

 

Karin Laansoo:

Jah, see on n-ö loop’ina esitatud ja videos näeb nii päevast aega kui ka magavat kaheksajalga. Sealsamas Okinawa instituudis oli selle teose valmimise juures ka teaduskonsultant Sam Reiter, kelle viimase aja üheks uurimistööks on just kaheksajalgade uni. Ta uurib, kas seda saab üldse uneks nimetada, mis une ajal toimub, miks kaheksajalad und nähes värvi vahetavad – see kõik on tohutult põnev. Ja see video ongi justkui sissevaade kõige uuemasse teadusesse, mis puudutab kaheksajalgu, nende neuroplastilisust ja kuidas nad keskkonnaga kohanevad.

 

Neeme Raud:

Minu üks lemmiksöök Vahemere köögis on kaheksajalasalat. Ma tean, et sina oled lõpetanud nüüd kaheksajalasalati söömise ja üldse kaheksajalgade söömise.

 

Karin Laansoo:

Ma kindlasti ei saa neid enam süüa. Kaheksajalad on nii põnevad tegelased ja meile nii lähedased mingis mõttes. Kaheksajalg on kõrgelt arenenud, mõtlev ja väga kohanev olend. Ja lisaks on nii palju lõbusaid legende kaheksajalgadest erinevates laborites, kuidas nad kohanevad vangistusega ning kui neile midagi ei meeldi, siis nad leiavad ka lahenduse. Minu mäletamist mööda oli see kusagil Uus-Meremaa laboris, kus kaheksajalad avastasid, et elektripirnile vett peale pritsides läheb see läbi ja siis neil on toredalt pime seal ruumis olla. Või kui neile näiteks mõni hooldaja ei meeldi, siis neile võib kaela peale kuklasse lasta veejoa ja niimoodi oma pahameelt väljendada. Tohutult põnevad tegelased. 

 

Neeme Raud:

See näitus sobib väga hästi Noblessnerisse otse Läänemere äärde, sest näitus ongi ju kaheksajalgadest, merest ja ka meie Läänemerest. Olete korraga võtnud oma teemaks siis rohepöörde või?

 

Karin Laansoo:

Ma ei tea, kas seda niimoodi saab sõnastada, aga ma arvan, et kliimamuutused on meie ümber igapäevane teema – sellest ei saa mitte kuidagi ümber.

 

Neeme Raud:

Nii et see näitus on vaatamata oma esteetilisele ilule poliitiline?

 

Karin Laansoo:

Näitus on poliitiline, terav ja esteetiline. Tegelikult põhiküsimus on see, et mis on tulevikustsenaariumid, kuidas me liigina kohaneme, kas me oleme võimelised kohanema või kas me jätkame samamoodi. Ja hääbume.

 

Neeme Raud:

Kai kunstikeskuse puhul on muljetavaldav see, et teil on tohutult suur saal. Oskate seda saali kasutada väga hästi. Mulle tulevad kohe meelde Holger Looduse hiiglaslikud vaated ühele kosele, mida sai erinevates kiirustes vaadata tohututelt ekraanidelt ja nüüd see kaheksajalg sel kaheksameetrisel ekraanil. Teil on ruumi, et näidata mastaapset kunsti.

 

Karin Laansoo:

See ruum tahab mastaapset kunsti. Detaile peab lähemalt vaatama, aga see esmane ruumikogemus  tahab suurust, tahab teatud intensiivsust. Tahab, et see teos haaraks vaataja endasse ja teeks temaga midagi. Et kui see teos näiteks mõjub vaatajale nii, et pärast selle video vaatamist ta enam kaheksajalga ei söö, siis see on ju tegelikult päris suur asi. 

 

Neeme Raud:

Koos  Toomas A. Laitineni klaasskulptuuride ja videotega on näitusel väljas ka Kristiina Õlleki teosed. Palusin kunstnikul neist ise rääkida. 

 

Kristina Õllek:

Minu poolt on siin näitusel just fookus Läänemerel. Spetsiifilisemalt mõeldes mere ökoloogilisele olukorrale ja need tööd Kai kunstikeskuses on tehtud spetsiaalselt selle näituse jaoks. Aga kogu Läänemere temaatika ja n-ö uurimuslik pool on mul üsna pikalt vaatlemisel olnud –  neli aastat. Olen vaadelnud Läänemerd just läbi tsüanobakteri. Mõeldes sellele organismile, mis on äärmiselt oluline hapniku tekitaja ja tänu sellele meil üldse ongi atmosfääris hapnik – 3,5 miljardit aastat tagasi elu Maal hakkas n-ö muutuma just tänu tsüanobakterile. Aga teisalt, kui tekib olukord, kus on liiga palju väetisi meres, kui on liiga palju toitaineid, hakkab selle vohamine tekitama vastupidise olukorra. Ehk kus hapnikku enam ei ole, tekivad surnud tsoonid ning hapnikuvaegus on oluline märksõna, sest Läänemeri on kahjuks üks kõige saastatum meri maailmas. On väga palju problemaatilisi kohti ja siinsel näitusel ma avangi neid keerulisi teemasid veidi poeetilisema nurga alt. Näiteks neid fototeoseid olen hakanud kasvatama meresoolas.

 

Neeme Raud:

Tähendab kõigepealt oli foto, mille panid meresoola sisse ja meresool hakkas sel teosel kasvama?

 

Kristina Õllek:

Jah ning see võtab umbes kaks kuud aega, et esimesed muutused nähtavaks saaksid ja soolatekstuur ilmuks. Neil fotodel on ka metafooriline tähendusväli, neid saaks vaadelda ka kui õhuvaadet Läänemerele ja neil oleks justkui Eesti, Soome ja Soome laht. Kui vaadata satelliitfotosid tsüanobakteri vohamisest, siis see tekitabki selliseid keerdeid ja vormimänge merele. Aga tegelikult on fotodel kivim, olemasolevad vormid Põhja-Eesti rannikult ning mind huvitabki kivimitest just paekivi. 

 

Oluline on mainida, miks ma kasutan meresoola, on see, et lisaks tsüanobakterile tekitab surnud tsoone Läänemeres ka meresool. Kui Põhjamerest tuleb värske soolane vesi Läänemerre, siis see ei segune hästi meie mageda veega ja tekitab stratifikatsiooni ehk vesi kihistub ja sellele soolasele massile ei saa elustikku tekkida. Olen nende tööde puhul toonudki pinnale kaks elementi: tsüanobakteri ja meresoola, mis n-ö võtavad kõik üle ja see tekitab ka dialoogi loodud teostega näituseruumis, kus samuti sool võtab need üle. Suured metallvõred, mis kattuvad soolaga on kogu näituseperioodi vältel soolvee sees ja teosed on selle tõttu orgaaniliselt pidevalt muutumas.

 

Kuula täispikka salvestust siit.

Saadet juhtis 27.01.2024 Neeme Raud. Kirjalik tekst on toimetatud.