Janar Ala käis vaatamas näitust ‘Saar mere taga’ ning usutles kunstnik Jane Jin Kaisenit. Täispikk intervjuu ilmus Postimees Kultuur väljaandes 16.11.2026 ja on lugemiseks SIIN. 

 

Korea poolsaarest lõunas asub Jeju saar. Seda võib pidada enamvähem Korea Saaremaaks. Turismibrošüürides kirjeldatakse Jejut maapealse paradiisina. Jane Jin Kaisen on Jejult pärit kunstnik, kes teeb sellest saarest kunsti ja Kai kunstikeskuses saab seda näha.

 

Aga nagu kunstiga sageli, ei ole tema ülesanne jääda ainult turismibrošüürilikule kaunile pealispinnale, vaid sukelduda kuhugi sügavamale. Sukeldumine on siinkohal väga õige sõna, sest ka Kaiseni videoteostes on tähtis koht sukeldujatel – nimelt sellele saarele iseloomulikul haenyeo’de, naissukeldujate kultuuril, mis nüüdseks ka UNESCO kultuuripärandi hulka kuulub. Erinevalt turistidest pole see sukeldumine olnud lihtsalt veealuse ilu imetlemine, vaid märksa praktilisem tegevus. Haenyeode hulka kuulusid nii Kaiseni ema kui ka vanaema.

 

Jane Jin Kaisen sündis Jejul, kuid adopteeriti lapsena Taani. Selline asi oli 60-70-ndate Jejul tavaline, sooviti lastele selle läbi paremat elu anda. Lõuna-Korea oli tollal Aasia vaesemaid riike, polnud veel selline kõrgtehnoloogiline K-monstrum.

 

Nüüd sukeldub ta oma kunstis läbi isiklike, ajalooliste ja geograafiliste kihtide. Kas hapnikumaskita või ilma, jäägu vaataja otsustada.

 

Jane Jin Kaisen, foto: Mihkel Maripuu

 

Nagu ma aru saan, püüavad teie teosed luua sidet teatava «kadunud maailmaga» või seda ehk isegi rekonstrueerida. Kas teie arvates on hea või halb, et see maailm on kadumas? Kasvõi juba selles mõttes, et naised ei pea enam tegema sukeldumise füüsiliselt rasket ja mõnikord eluohtlikku tööd?

 

Minu jaoks ei ole küsimus niivõrd kadunud maailma rekonstrueerimises, kuivõrd mind huvitavad muutuvad eluviisid ja teadmise vormid ning see, mida meil on neilt õppida. Nii minu ema kui ka vanaema olid haenyeod, kes ilma hapnikumaskita mereande korjavad. See on raske töö, kuid need naised on loonud ka tugevaid kogukondi ning andnud edasi erakordselt sügavaid teadmisi merest.

 

Oma filmis «Halmang» töötasin naistega, kes on koos sukeldunud juba lapsepõlvest saadik. Soovisin edasi anda nende lähedust, tugevust ja sidet oma kodupaigaga, romantiseerimata samas nende tööga kaasnevaid raskusi.

 

Jane Jin Kaisen, Halmang (2023)

 

Milline on teie suhtumine modernsusesse?

 

Mind huvitab see, kuidas mineviku ja oleviku erinevad kihistused eksisteerivad kõrvuti. Jeju on selleks hea näide: tegemist on nüüdisaegse saarega, kus vanemad vaimsed traditsioonid ja loodusega suhestumise viisid on endiselt igapäevaelu osa.

 

Ma ei näe traditsiooni ja modernsust vastanditena – pigem eksisteerivad Koreas kõrvuti erinevad ajastud ja tegelikkused, mis muudavadki selle kultuuri nii dünaamiliseks. Korea popkultuur on üks tänapäeva Korea väljendusvorme, samas kui minu looming uurib sageli lugusid, mis ei ole rahvusvaheliselt nii nähtavad, kuid toovad esile kultuuri erinevaid kihistusi. Usun, et need kõnetavad inimesi põlvkondadeüleselt ning suur osa ka minu loomingu publikust on noored.

 

Jejud kirjeldatakse turismibrošüürides sageli kui «maapealset paradiisi». Kas nõustute selle kirjeldusega?

 

Jeju on erakordselt kaunis saar oma vulkaaniliste maastike, mustade laavakallaste ja merega, mis muutub pidevalt vastavalt valgusele ja ilmastikule. Kuid mind huvitab see, et saarel on pakkuda palju enamat kui postkaardilikult kaunis vaatepilt. Jejul on oma keel, mütoloogia, vaimsed traditsioonid ja keeruline ajalugu.

 

Projektiga «Saar mere taga» tahtsin jagada mõningaid neist saare eri tahkudest. Need filmid liiguvad veealuste maailmade, maastike, rituaalide ja saarega sügavalt seotud inimeste elude vahel.

 

Jane Jin Kaisen, Ohvriand (2023)

 

Jeju meelitab ligi väga palju turiste. Milline on teie enda suhe turismikultuuriga? Kas teile endale meeldib ka turistina reisida?

 

Reisin oma töö tõttu väga palju ning hindan kohtumisi inimeste ja paikadega, mida see mulle võimaldab. Kuid ühes kohas lühiajaliselt viibimise ja paigaga paljude aastate jooksul suhte loomise vahel on suur vahe.

 

Naasin esimest korda Jejule 2001. aastal, et kohtuda oma bioloogilise perekonnaga. Viimase 25 aasta jooksul olen saarele korduvalt tagasi pöördunud ning elanud seal ka pikemaid perioode. Minu looming on kasvanud välja just nendest pikaajalistest suhetest.

 

Mul on väga hea meel, et Kai kunstikeskuses esitletakse esimesena Euroopas neid seitset filmi koos. Loodan, et see pakub teistsugust teekonda Jejule – sellist, mis ulatub kaugemale kujutistest, mida tavaliselt selle saarega seostatakse.

 

Te olete elanud nii Taanis kui ka Jejul. Mulle tundub, et ka Eestis on saartelt pärit inimesed mandriinimestest mõnevõrra erinevad ning tunnevad sageli oma saareidentiteedi üle suurt uhkust. Kas oskaksite võrrelda nende kahe paiga, ütleme siis, elufilosoofiat? Kumb on parem?

 

Ma ei ütleks, et üks on teisest parem. Olen sündinud Jejul ja lapsena Taani adopteeritud ning kogu oma elu elanud erinevate kultuuride ja paikade vahel.

 

Jejul on väga omanäoline saarekultuur, mida on kujundanud ookean, tugevad tuuled, vulkaaniline maastik ja saare eripärane ajalugu. Saarel elamine tähendab ka pidevat teadlikkust loodusjõududest, mis ei allu inimese kontrollile. See on mõjutanud ka minu lähenemist filmitegemisele.

 

Seitsmes Kai kunstikeskuses esitletavas filmis ei ole looded, hoovused, aastaaegade vaheldumine ega vulkaanilised pinnavormid lihtsalt taustaks. Need kujundavad teoste endi rütmi ja liikumist.

 

Minu teada on Okinawa üks maailma pikima keskmise elueaga piirkondi. Kuidas on lood Jejul?

 

Ma ei ole kursis eri piirkondade keskmise eluea võrdleva statistikaga, kuid olen Jejul töötanud koos tähelepanuväärsete naistega, kes on aktiivsed veel seitsmekümnendates ja kaheksakümnendates eluaastates.

 

Mõned minu filmis «Halmang» osalevad haenyeod on koos sukeldunud juba lapsepõlvest saadik ning on praegu seitsmekümnendates või kaheksakümnendates eluaastates.

 

Jejut ja Okinawat ühendab ka tugev saareidentiteet ning omanäolised kultuuritraditsioonid. Mind paelub see, kuidas saarekogukonnad kujundavad omaenda viisid mere, aastaaegade ja oma koha mõtestamiseks maailmas.

 

Jane Jin Kaisen, Vrakk (2024)

 

Mida teeb sukeldumisega kaasnev intensiivne keskendumine inimesega? Kuidas see teda muudab?

 

Haenyeod on aastakümnete pikkuse sukeldumiskogemuse kaudu omandanud erakordselt sügavad teadmised merest. Nende töö nõuab füüsilist vastupidavust, keskendumist ning hoovuste, ilmastiku ja veealuse keskkonna põhjalikku tundmist.

 

Vee all filmimine oli ka minu ja minu meeskonna jaoks täiesti teistsugune kogemus. Veetsime filmide «Ohvriand» ja «Vrakk» võtetel umbes kaks nädalat. Meid oli kokku ligikaudu kümme inimest ning kasutasime selleks spetsiaalselt ehitatud kaamerasüsteemi.

 

Ookeani ei ole võimalik kontrollida. Tuleb reageerida selle liikumisele ja tingimustele ning sellest saab filmitegemise protsessi osa. See inimese keha ja looduskeskkonna vaheline suhe on minu jaoks väga köitev.

 

Miks olete valinud oma meediumiks videokunsti, mitte näiteks dokumentaalfilmi? Miks sobib just see meedium teie ja teie käsitletavate teemadega kõige paremini?

 

Olen oma varasemates filmides kasutanud dokumentaalfilmi ja vaatlevat lähenemist, kuid mind huvitavad üha enam võimalused ühendada läbielatud kogemused, rituaalid, performatiivsus ja kujutlusvõime.

 

Film võimaldab mul töötada väga erinevate aja- ja kogemuskihistustega. Siin moodustab igaüks seitsmest filmist omaette maailma, kuid samal ajal suhestuvad need omavahel piltide, helide ja liikumiste kaudu.

 

Kai kunstikeskuses saavad külastajad vabalt ekraanide vahel liikuda, selle asemel et jälgida üht kindlat narratiivi. Loodan, et see loob kaasahaaravama ja avatuma kogemuse, milles inimesed saavad ise avastada teostevahelisi seoseid.

 

Kuraator Karin Laansoo mainis, et ta ei pea end teie loomingu eksperdiks. Samuti ütles ta, et Jejuga tegelemine on teie jaoks pidev protsess. See pani mind mõtlema: kui suureks eksperdiks te ise end oma loomingu osas peate?

 

See on päris naljakas küsimus! Karin oli lihtsalt tagasihoidlik, sest ta teab, kui laiahaardeline minu looming võib olla, ning mulle meeldis temaga väga koostööd teha.

 

Olen Jejuga seotud teemasid uurinud ja nende põhjal loomingut loonud juba üle kahekümne aasta, kuid avastan endiselt uusi asju. Mul on aastate jooksul kogutud filmimaterjalidest, salvestistest ja muudest materjalidest ulatuslik arhiiv. Mõnikord kulub terve aastakümme, enne kui mõistan, kuidas üks konkreetne salvestis võiks mõne teose osaks saada.

 

Näiteks filmi «Portal» võtted kestsid rohkem kui kaks aastat. Kogusime umbes kuuskümmend tundi filmimaterjali, millest sündis kaheteistkümneminutiline teos. Kogu materjal oli filmitud ühes väga väikesel merealal rannikul.

Nii et võib-olla tähendab eksperdiks olemine ka arusaamist sellest, kui palju on veel avastamata.

 

Jane Jin Kaisen, Selle riigikorra matus (2022)

 

Milline on Jeju kohalike elanike suhe teie kunstiga?

 

Minu looming on kujunenud tänu pikaajalistele suhetele Jeju inimestega, sealhulgas minu perekonna, naissukeldujate, šamaanide, ajaloolaste ja teiste koostööpartneritega. Mõned neist suhetest ulatuvad rohkem kui viieteistkümne või kahekümne aasta taha.

 

Filmi «Halmang» jaoks filmisin naisi oma vanavanemate kodukülast – täpselt selles paigas, kust minu vanaema omal ajal merele läks.

 

Pärast filmimist sõime koos haenyeode saunas ning naised hakkasid laulma laulu, mille tundsin ära raamatust, mille minu vanaisa oli kirjutanud naissukeldujate vastupanuliikumisest (1930-ndal Jaapani ülemvõimu vastu – J.A).

Sellised hetked on minu jaoks väga tähenduslikud. Minu teosed kasvavad välja suhetest ja jagatud kogemustest, mitte lihtsalt inimeste kõrvalseisja pilguga vaatlemisest.

 

Millised kunstnikud on teid kõige rohkem mõjutanud?

 

Mind on mõjutanud paljud kunstnikud, filmitegijad ja mõtlejad, aga ka inimesed, kelle loominguline tegevus jääb väljapoole tavapäraseid kunstiasutusi.

 

Eriti olulised on minu jaoks olnud Jeju šamaanid, kellega olen koostööd teinud. Nende rituaalid ühendavad jutustamise, muusika ja liikumise viisil, mis on kindlasti kujundanud mu arusaama kunstilisest väljendusest. Mind huvitavad põlvkonnalt põlvkonnale edasi antava loovuse ja teadmiste vormid.

 

Väga oluline olnud mu jaoks ka kunstnik Mary Kelly, minu kunagine õppejõud. Samuti filmitegija ja teoreetik Trinh T. Minh-ha ning Korea kontekstis kunstnik Theresa Hak Kyung Cha, luuletajad Kim Hyesoon ja Don Mee Choi, teadlane ja filmitegija Kim Soyoung ning paljud minu põlvkonna kaasaegsed kunstnikud ja filmitegijad.

 

Korea diasporaasse kuuluvate kolleegide ja sõprade seas inspireerivad mind jätkuvalt ka Taanis adopteeritud kirjanik Lee Langvad ning kollektiivi UFOlab liikmed.

 

Mil määral on teooriaõpingud teid kunstnikuna kujundanud?

 

Teoorial on olnud minu jaoks oluline roll, eriti ajaloo, mälu, rände ning isikliku kogemuse ja laiemate poliitiliste struktuuride vaheliste seoste mõtestamisel.

 

Kuid minu loomingulist praktikat kujundavad samavõrd kohtumised inimeste ja paikadega ning kokkupuuted erinevate teadmise vormidega.

 

Kui kahekümne ühe aastaselt Koreasse naasin, puutusin kokku rahvusvaheliselt adopteeritute, kunstnike ja aktivistide kogukondadega, kes seadsid kahtluse alla väljakujunenud arusaamad adopteerimisest ja identiteedist. Need kogemused olid minu kujunemisel väga olulised.

 

Ma ei käsitle uurimistööd, teooriat ja kunstilist praktikat eraldiseisvate tegevustena. Need mõjutavad ja täiendavad üksteist pidevalt.