“Kunst võib meile näidata halvimat, ta võib näidata väljapääsmatut ummikut, aga õnnele kutsub ta ikka, ja seda ei saa salata.”
Katkend ajalehes Sirp ilmunud Hasso Krulli artiklist “Dissonantsi poeetika – õnn kutsub esile iseennast” fookusega näitusel “Ainult mitte minu tagahoovis”.
Flo Kasearu näitus Kai kunstikeskuses on õnnekutse mudel. Osalt viitab sellele juba näituse kahekordne pealkiri. Miks ei tohi midagi ehitada? Ja miks ei tohi seda teha tagahoovis? Sellele leidub ainult üks seletus. Tagahoovi tuleb hoida õnnele; ehitada ei tohi, sest muidu ei jääks ruumi õnnele. Hoovi lagastamist võib ju põhjendada lugematu hulga argumentidega (areng; majanduskasv; progress; toodang; uuendus jne), aga kui see röövib õnnevõimaluse, muutuvad need argumendid odavateks. Ei aita ka uuemad võlusõnad, nagu „läbipaistvus“, „kaasamine“, „jätkusuutlikkus“, sest laga jääb lagaks, olenemata sellest, mis muinasjutuga seda ehitakse. Pealegi teame väga hästi, et muinasjutud üksnes eelnevad lagastamisele; hiljem ei tunne nende vastu enam keegi huvi.
Siit tuleneb ilmselgelt näituse ruumilahendus: olla ühtaegu avatud ja tõkestatud. Naljakas vanadest lippidest tara, mida siin-seal on lõbusalt noorendatud, osutub varsti ebamugavaks takistuseks. Vaataja ei pääse ligi suurtele maalidele, mis on hõivanud galerii keskosa. Tara kohal kõrgub kolmemeetrine vasest skulptuur, see meenutab mingi looma koonu, kes üle tara nii-öelda „tagahoovi“ sisse piilub. Hiljem selgub kavalehelt, et tegu olevat hiiglasliku villase sokiga. Tara vastas on väiksem maaliseeria „Tülitsevad hekid“, kus ruskel taustal toimetab roheline olevus, kes väga sarnaneb tollesama skulptuuriga. Toimekat sokki ähvardavad kahelt poolt tumedad esemed, kas lauanoa või käepideme moodi, aga need võivad olla ka varjud. Soki tipus on kaks heledat, pikergust laiku, justkui veidi tontlikud silmaavad. Nende avade tõttu saabki sokist omaette olevus: teisisõnu, me hakkame talle omistama taju ja intentsionaalsust.
/…/
Flo Kasearu õnnekutse on niisiis läbitungimatu. Kindel on ainult see, et õnnele kutsutakse. Võib-olla hakkab see kutse toimima lihtsalt iseenesest, sest kunst ei saa teisiti. Kunst võib meile näidata halvimat, ta võib näidata väljapääsmatut ummikut, aga õnnele kutsub ta ikka, ja seda ei saa salata. Tõsi küll, see kutse jõuab kohale dissonantside kaudu. Aga miks ei või dissonants olla õnnestav? Olevused Kasearu maalidel igatahes loodavad, et see võiks nii olla. Isegi kui see õnn näeb välja nagu mustus ja tolm diasec-tehnikas prinditud pildil „Kassa jääk“. Või ütleme nii: ka mustus ja tolm võivad õnnelikud olla. Aga kuidas? Seda peame nüüd küsima kunsti käest.
Kirjaniku, esseisti ja tõlkja Hasso Krulli täispikka arvustus saab lugeda 2.05.2025 ilmunud Sirbist.