Foto: Kristina Õllek

Delta saatejuht Klassikaraadios, Lisete Velt, käis koos “Tsüanookeanid” näitusel esindatud kunstniku Kristina Õllekiga ühisel näitusetuuril, ning avati näituse saamisloost ja sisust huvitavaid tahke, mida tasub lugeda ja kuulata nii neil, kes näitusele alles tulemas on kui ka neil, kes sel juba käinud. Kristina rõhutab ka intervjuus, et sel näitusel on aja jooksul orgaaniliselt muutuvaid teoseid ning nii tasub näitust külastama tulla mitmeid kordi, et seda arengut ja muutust oma silmaga näha.

 

Lisete Velt:

Oleme tulnud Kai kunstikeskusesse. Siin on avatud näitus “Tsüanookeanid” ja selle näituse autorid on Kristina Õllek ja Tuomas Aleksander Laitinen. Kristina Õllekiga on väga armas kohtuda siin keset näitust, aga kõigepealt selle pealkirja juurde tulles – see on päris keeruline, mis lugu selle taga on? 

 

Kristina Õllek:

Tsüanookeanid on termin, mille Tuomas ja mina mõtlesime ühiselt koos välja spetsiaalselt sellele näitusele ja see viitab mitmele tähendusele. Seda saab vaadelda kui viidet tsüanobakterile ehk sinivetikale ja viidet kui hemotsüaniinile, mis on kaheksajalgade veres sisalduv valk. Ning ühtlasi ka ookeanidele kui maailmameredele laiemalt, mis kokku moodustabki teatud mõttes sellise maastiku, mida tahame vaatajale ühe näitusena tuua.

 

Lisete Velt:

Siin on kõlanud päris mitmed keerulised terminid ja ehkki te olete mõlemad kunstnikud, huvitab teid ikkagi maailm ja teadus ning loodus süvenenumalt. Sina oled palju tegelenud mere ökoloogiaga, millest selline armastus ja huvi? 

 

Kristina Õllek:

Mereökoloogia on ju laiemalt vägagi seotud kogu meie eluga. Meie elud üldse on alguse saanud merest, sisaldame ka ise inimesena 90% vett, maailm üleüldises plaanis st planeet maa koosneb 70% ulatuses veest. Vesi ümbritseb meid igal pool ja see, mis merevees on, see on ülipõnev maailm ja selles on väga palju meile teadmatut ja mida me siiamaani alles avastame. See on selline lõputu avastusretk, mida nii-öelda sisse sukeldudes saab ka ise uurida. Lisaks ka see, et paikneme Läänemere ääres ja Läänemeri on kahjuks maailma üks kõige saastatumaid meresid, mida me tihtipeale Eestis elades väga ei teadvusta. Me arvame, pigem romantiliselt, et me oleme siin üsna puutumata loodusega. Kahjuks ajaloo vältel on väga palju erinevaid kahjusid tehtud meie merele ja kuna Läänemeri on väga aeglase veevahetusega ja üldistades saaks isegi öelda, et mis läks merre 40 aastat tagasi, on siiamaani seal, või mingisugused kemikaalid on settinud merepõhja ja see aeglaselt seguneb merega. Ja üheks selliseks näiteks on tsüanobakteri ehk sinivetika vohamine. See on organism, kes on olnud maal 3,5 miljardit aastat. Ehk siis üks vanimaid organisme tänu kellele üldse tekkis hapnikurikas atmosfäär ja tänu kellele meiegi saame siin hingata. Ning see organism on elanud kogu selle aja vältel ja loomulikult muundunud. Ja Läänemeres on tsüanobakter suuresti hakanudki vohama ka inimtekkelisel põhjusel, sest Läänemeres on liiga palju toitaineid, mis on sinna sattunud näiteks põllumajandusest ja väetistest ja vohamine omakorda tekitab vastupidise efekti enne mainitule – tekivad hapnikuvaesed ehk surnud tsoonid. Loodan, et näituse külastaja tajub just ka näituse asukoha tõttu tugevamalt meie seost mereökoloogiaga, kuna Kai kunstikeskus paikneb samuti mere ääres ning ehk tekib tugevam seos nii selle teemaga, kui ka sellega, kui palju me oleme üksteise tegevusest mõjutatud ja sellega seotud.

 

Lisete Velt:

Kui lihtne on kaaskunstnike hulgast leida selliseid kaasamõtlejaid?

 

Kristina Õllek:

Mul on väga hea meel olla siin näitusel koos Tuomasega. Me oleme tegelikult varasemaltki samadel näitustel olnud esindatud, aga polnud varem omavahel kohtunud. /…/ Kui praeguse näituse kuraator Karin Laansoo tegi ettepaneku, et võiks teha ühise näituse, oli see teatud mõttes mitmetähenduslik, et mitte ainult me ise polnud tajunud, et võiks koos midagi teha, vaid teisedki. Ja Tuomasega me tahtsimegi seda näitust luues tekitada olukorra, kus kogu ruum muutub terviklikuks installatsiooniks ja meie tööd hakkavad omavahel dialoogi looma. Et tekiks mitmeplaanilisus, ühte sulandumine ja vaatajal ei tekikski kohe arusaamist, et siin on kaks eri kunstnikku. Mul on suur rõõm Tuomasega koos töötada ja leida mingis mõttes parim dialoogipartner.

 

Lisete Velt:

Mina sellise hariliku näitusekülastajana tõesti ei oska panna näppu peale, et tegemist oleks kahe erineva kunstliku näitusega. Tõesti, see installatsioon on üks tervik. Aga kas sa võiksid veidikene raadiokuulajatele tutvustada, esiteks neid praktikaid ja teiseks ka veidi kirjeldada, mis loogika või loo järgi teosed saalis paigutatud on. 

 

Kristina Õllek:

Hetkel raadiokuulaja kuuleb taustaks Tuomase loodud heliteost siia näitusele ja selle teose pealkiri on “Süit Tsüanookeanidele” ja see on ultrahelikõlariga kostuv heli, mis on sünteetiline heli veetilgast ja natukene ka abstraktne ning see hakkab siin ruumis kõlama viisil, kui vaataja ühest kohast teise liigub, siis tekiks mingis mõttes tunne, nagu vaataja oleks ise helilainete sees. Esialgu vaatajad loodetavasti ei märkagi, kust see heli tuleb, sest see kõlab üle selle ruumi ja muidugi Kai kunstikeskuse ruum on selliseks tajukogemuseks ideaalne. Selline kõlakoda, kus heli hakkab ruumis liikuma. 

 

Teine heli siin ruumis on Tuomase esimeselt videoteoselt, mis on valminud 2016. aastal ja ühtlasi tema esimene video, mille ta tegi kaheksajalaga. Kaheksajalal on sel näitusel väga oluline osa, äärmiselt intelligentne organism, kelle käitumismustreid me alles õpime tundma. Teine video on 8-meetrisel ekraanil, kus Tuomas tegi koostööd Jaapanis Okinawa Teaduse – ja Tehnoloogia Instituudiga, mis on loodud selleks näituseks ja sel videol näeme kaheksajalga nii päevasel ajal kui ka magamas. Huvitav on see, et kaheksajalal on samuti kahefaasiline uni ja kui ta läheb n-ö oma sügavasse unne, siis tema nahk hakkab justkui muutuma ning spekuleeritakse, et ta näeb und. Teadlased kindlalt seda ei saa väita, aga spekulatsioonid on, et unenägudes nähtu reaktsioonid tekivad ka tema nahale. Lisaks on siin Tuomase klaasskulptuurid pealkirjaga “Ettepanek kaheksajalale”, käsitsi puhutud ning kui mõelda, et kaheksajalg on nende sees käinud, siis me justkui puutume ka sel tasandil kaheksajalaga kokku. /…/

 

Mina olen siin näitusel praktiliselt kõikide uude töödega, mis on loodud spetsiaalselt siia näitusele. Ja kui näitusesaali sisenedes võtab meid vastu Tuomase hiiglaslik videoinstallatsioon, siis mina omalt poolt annan seintelt sellele teistmoodi viite, et kaheksajala eellane elas kunagi meie vetes, aga meie vetes tähendab ka seda, kui Eesti paiknes ekvaatoril mõeldes Sri Lanka ja Tansaania vahele ja meil oli troopiline madalmeri. Ja meil elasid erinevad käsnalised, korallid, peajalgsed, kes oligi kaheksajala eellane. Ja kogu seda elustikku me näeme ka siis, kui me läheme Põhja-Eesti rannikule ja näeme seda paekivis fossiilidena. Ja mind paelubki see mõte, et kui me läheme praeguses hetkes Läänemere kaldal mere äärde, kuidas me saame osa 417-470 miljonit aastat tagasi olnud mereelust.

 

Siin seintel ongi seeria kahe fototeosega, mille pealkirjad on graveeritud tööraamidele ”On That Day, a Jellyfish Bloom Was Announced, I Saw Cephalopoda, Octopus Older Self, Resting Within Sediments”. Ja see on ka ühtlasi ka vihje, mil need tööd on valminud. See oligi üks augustikuu päev, mil ma läksin Põhja-Eesti rannikul meduuside vohamist pildistama, aga ma ei näinud meduuse, vaid ma nägin kivistist või settepõhja, mis oma vormilt hakkas meenutama meduusa ja kahekssajala mustrit ja siin kivisettes ongi see peajalgne sees. See ongi mitmetasapinnalise mõttetasandiga teos, alustuse punkt mulle ja Tuomasele, kuidas ma toon välja Eesti ja Läänemere ala ning kohtume Tuomase kaheksajalaga. Ja siit edasi liikudes olen kasutanud võrestikku nii installatsiooni osana kui ka metafoorina ehk justkui teaduslik viis, kuidas vaadata midagi ja kuidas panna midagi tabelisse. Samas kuidas luuakse kinnist ja puurilikku situatsiooni, aga teisalt, kuidas see organism siin võrestikul hakkab seda võrestikku piltlikult sööma ja n-ö lahti harutama ning andma teistsugust füüsilist tunnetust sellele. Siin ruumis on kaks skulptuuri, mida aja jooksul sool hakkab üle võtma ja neil skultpuuridel on ka klaasist paneelid, kus näeme tsüanobakteri rohelist fluorestseeruvat pigmenti ja metalliku pigmenti, mis moodustavad mustri ning see muster hakkab olema ka dialoogis Tuomase kaheksajalgade enda taustaga. Ja lisaks tsüoanobakteritele, mida eelnevalt mainisin, on ka meresoola poolt tekitatud surnud tsoonid Läänemeres. Kui Põhjamerest siseneb Läänemerre soolane merevesi, siis see ei segune meie vähem soolase veega ning tekib stratifikatsioon ehk kihistumine, mille tulemusena tekivad samuti surnud tsoonid. Ning olengi kasutanud seda meresoola metafoorina koos tsüanobakteriga viitele surnud tsoonidele ja hapnikuvajadusele. 

 

Olen seda soola kasvatanud ka oma fototeostele. Meresoolaga olen eksperimenteerinud juba neli aastat ja mind just huvitab, kuidas koostööös meresoolaga saan luua teose, mis mingis mõttes läheb minu kontrolli alt välja ja kuidas sool hakkab kasvama. Kuidas mina saan kuidagi seda suunata, aga lõpptulemus on siiski ootamatu ja kunstnikuna mulle meeldib see võimalus, et veidi kontrolli enda käest ära anda. /…/

 

Kuula täispikka saadet siit.

Saade salvestati 27.02.2024 Klassikaraadios. Tekst on toimetatud.