Katkend ajakirjas Kunst.ee ilmunud Johanna Jolen Kuzmenko artiklist „Meresoolast, kaheksajalgadest ja kohanemisest“ fookusega näitusel „Tsüanookeanid“ eksponeeritud Kristina Õlleki teostele.
„Läänemere kui subjekti teoses kasutamine hakkas Kais palju edukamalt tööle kui mujal, kus Õllek on oma teoseid näidanud. Kais on Õllekult kõige paeluvamad sõrestikul olevad metallplaatide installatsioonid, mis näevad välja visuaalselt väga võimsad, olles omamoodi Läänemere „sõrmejäljed“. Õllek on plaate töödelnud erinevate kemikaalidega, Läänemere veega ning kasvatanud nendel soola, tänu millele mõjuvad need natuke nagu Läänemere seisundianalüüsina. Samas, kui ma ka ei teaks midagi näituse kontseptuaalsest või sisulisest poolest, oleksid need soolaga metallplaadid mulle visuaalselt ikkagi sama huvitavad.
Kristina Õllek on juba aastaid mereökoloogia teemadega tegelenud ja läbivalt tähelepanu juhtinud faktile, et Läänemeri on maakera üks kõige saastatumaid meresid. „Tsüanookeanide“ puhul on näitusekogemuse ja mõtestamise juures põnev juba ainuüksi see, et Kai kunstikeskus ise asub samuti Tallinnas mere ääres. Kas mere vastuolulisus pole siis huvitav? Ühest küljest on meri nii suur, hoomamatu ja kõikvõimas, teisalt nii õrn ja habras. Sattusin Kai kunstikeskusesse näitust vaatama kaunil päikesepaistelisel õhtupoolikul, mil keskuse vastas kaldal vett silmitsedes tundus, et koduse Läänemerega on kõik korras. Õhtupäikese käes helkiv sügav tumesinine vesi ei reeda midagi vee kvaliteedi kohta. Kuid nagu ka Õllek on välja toonud, on Läänemeri väga aeglase veevahetusega ehk siis saastavad ained, mis merre satuvad, jäävad aastateks kahju tegema.
/…/
Näitus „Tsüanookeanid“ Kai kunstikeskuses ärgitab küsima, kas ja kuidas me liigina ikkagi suudame kohanduda. Meenub hiljutine 62-kraadise õhutemperatuuriga kuumalaine Brasiilias, mis pani taluvuse piirini kannatama ka kohalikud brasiillased, kes on kuumaga harjunud. Milliseks kujuneb maailm siis, kui seni harilikult kuumad piirkonnad muutuvad väljakannatamatuteks? Kuidas me siis toime tuleme? Keerulised küsimused, millele pole seni veel vist kellelgi lihtsaid vastuseid. „Tsüanookeanid“ pani kindlasti teemakohase mõttelõnga veerema.“
Johanna Jolen Kuzmenko töötab Kumu kunstimuusemis näituste koordinaatorina ja kirjutab vabal ajal kunstikriitikat. Loe täispikka artiklit ajakirjast Kunst.ee, 2024/2 lk 34-37.